Uus ujumisoskuse definitsioon kinnitab Eesti laste ujumisoskuse nõrka taset
2015. aastal Eesti Ujumisliidu, Päästeameti ja Selts Eesti Vetelpääste poolt kogutud andmete põhjal selgus, et Eesti laste ujumisoskus ei ole piisav tagamaks veekogudes ellujäämiseks vajalikke oskusi. Olenemata asjaolust, et ujumise algõpetus on kohustuslik kooliprogrammi osa, püsib uppumissurmade arv Eestis endiselt kõrge. Viimase 6 aasta jooksul on Siseministeeriumi operatiivinfo kohaselt veeõnnetustes kaotanud oma elu ligi 400 inimest.
“Osaliselt tulenebki probleem sellest, et meie tänane kooliujumise süsteem tervikuna ei taga seda kõige tähtsamat ehk vees hakkamasaamist. Kui lapseeas jääb ujumisoskus omandamata, siis täiskasvanu eas leiavad tee ujumiskursustele väga vähesed ja nii tekib oht, et ka täiskasvanueas ei osata end õnnetuse korral veest päästa. Täna on kooliujumises õpiväljund ehk mõõdetav tulemus järgnev “Laps peab esimese kooliastme lõpuks suutma vabalt valitud stiilis vees läbida 25 meetrit.” Antud õpiväljund pärineb aga 70. aastatest ning on selge, et suutlikkus läbida 25 meetrit ei taga reaalset vees ellu jäämise oskust,” räägib Eesti Ujumisliidu ujumise algõpetuse projektijuht Helen Link. Nimelt tugineb Link oma väites laste poolt sooritatud ujumisharjutuste tulemustele, mis näitavad selgelt, et isegi üle poolte nendest lastest, kes on kohustuslikud kooliujumise tunnid läbinud, ei ole omandanud neid oskusi, mida minimaalselt on vaja vees ellu jäämiseks.
“Ujumisoskus tervikuna tähendab midagi muud kui vaid seda, et inimene on suuteline läbima 25 meetrit. Näiteks, kui inimene kukub paadilt vette, siis on oluline, et tal ei oleks veekartust ja et ta ei kardaks pead vee alla panna. See omakorda väldib paanika teket ja inimene suudab vajadusel ka vees puhata ja edasi liikuda,” selgitab Link. Just selleks, et mõõta ujumisoskuse taset ja aja jooksul seda ka parendada, on Eesti Ujumisliit koostöös ujumise õpetajate, Päästeameti ja Selts Eesti Vetelpäästega rahvusvahelisele kogemusele ja uuringutele tuginedes välja töötanud uue ujumisoskuse definitsiooni, millega on esmakordselt võimalik mõõta reaalset vees hakkamasaamise taset ja see kõlab järgmiselt: hüppa sügavasse vette, uju 100 m rinnuli asendis, sukeldu, too käega põhjast ese, püsi paigal puhates ja asendeid vahetades 3 minutit, uju seejärel 100 m selili asendis ja välju veest.
“Inimene, kes suudab antud kompleksharjutuse sooritada, saab öelda, et ta tõepoolest oskab ujuda. Ta peab oskama lisaks vee peal edasiliikumisele ka sügavast veest pinnale ujuda ja veepinnal rahulikult hingates puhata. Õnnetuse korral võivad just need oskused su elu päästa. Siis ei ole ju abi vaid sellest, et inimene on suutnud koolis kunagi 25 meetrit läbida,” selgitab Link definitsiooni tagamaad.
“Oluline on kindlasti silmas pidada, et varasemalt ei olegi meil olnud ujumisoskuse definitsiooni kui sellist. Seega, on igal inimesel ujumisoskusest erinev arusaam. Just seetõttu on väga oluline, et nüüd on meil olemas definitsioon, mille abil saame teada, millistele oskustele meil tuleks ujuma õppides keskenduda ning mille abil meist igaüks saab enda reaalselt vees hakkamasaamise oskust mõõta ” võtab Link jutu kokku.
Eesti laste ujumisoskuse proovile panemiseks toimusid märts-mai 2015 Eesti Ujumisliidu, Päästeameti ja Selts Eesti Vetelpääste koostöös „Veega sõber“ projekti raames koolides ujumisharjutused, mille käigus oli võimalik koguda andmeid ka laste ujumisoskuse kohta. Eesti erinevastes piirkondades osales ujumisharjutustel 2015. aastal kokku 3910 last vanuses 8-11 ja enamus lapsi olid selleks ajaks läbinud suurema osa kooliujumise tundidest. “Nende ujumiste käigus jõudsimegi teadmiseni, et 200 m distantsi vabalt valitud viisil suutis läbida alla poolte õpilastest ” sõnab Link. Eesti laste ujumisoskuse nõrka taset kinnitab ka 2015. aastal läbiviidud Päästeameti veeohutuse kampaania märgatavuse uuring. Nimetatud uuringus küsitleti 7-18 aastaste laste vanemaid ja paluti neilt hinnanguid oma laste ujumisoskusele. Antud uuringu tulemusel selgus, et 62% küsitluses osalenud lastevanematest peavad oma lapse ujumisoskust kehvaks või puudub see täielikult.
Sarnane ujumisoskust mõõtev definitsioon on kasutusel näiteks Islandil ja Rootsis, mis võimaldab esimest korda kõrvutada ka Eesti laste ujumisoskust rahvusvahelisel tasemel. On oluline ka esile tuua, et riikides, kus on ühtne ujumisoskuse definitsioon, on ujumisoskuse tase kõrgem kui neis riikides, kus seda defineeritud ja standardiseeritud ei ole. Seega on kaugem perspektiiv antud definitsioon viia ka riikliku standardi tasemele, et meie lapsed õpiksid ujuma just elutähtsaid elemente kombineerides saades seeläbi vajalikud oskused, et vees hakkama saada.
