Viimase seitsme aasta jooksul on Eestis uppunud 17 põhikooli klassitäit inimesi (415 inimest), see on 4,47 inimest 100 000 elaniku kohta aastas, mis on üle poole rohkem, kui Põhjamaades. Näiteks Rootsis on 2,4 ja Norras 1,4 uppunut 100 000 elaniku kohta. Selleks, et paremini mõista, mis on ujumisoskus ja kuidas seda omandada, uurisime Tallinna Ülikooli sporditeaduste ujumise lektorilt Vladimir Kunitsõnilt ja ujumistreenerilt Julia Kurbatilt, kui kaua läheb ujumisoskuse omandamiseks, kuidas valida ujumisoskuse omandamiseks klubi ning mida ujumiskursustele minnes silmas pidada.
Tallinna Ülikooli ja Eesti Ujumisliidu koostöös küsitleti 2016. aastal 2331 viienda klassi õpilast 131-st koolist, kellest 93,5% vastasid küsimusele “kas sa oskad ujuda?” jaatavalt, tegelikkuses puudub uuringu järgi ujumisoskus ca 50% lastest.
“Ujumisoskus on inimese üks huvitavamaid ja kasulikumaid oskusi. Huvitav on see, et kui oskad ujuda, siis tundub see elementaarne ja lihtne, samas kui ei oska, siis tundub see raske ning keeruline. Lihtsustatult võiks öelda, et ujumisoskus on oskus vees ellu jääda ja edasi liikuda. Vees ellujäämiseks on aga vaja osata sukelduda, hõljuda ja edasi liikuda. Minu arvates oskab inimene ujuda, kui ta suudab olla vees ilma hirmuta, tal ei teki vastumeelt paari meetri sügavusele sukeldumiseks ja ta ei karda, kui laine käib üle pea,” räägib ujumisoskusest lähemalt Vladimir Kunitsõn. Julia lisab: “Ujumisoskus ei eelda tehniliselt õiget ujumist, kuid peab olema piisavalt jõudu säästev. Selleks, et õppida ujuma on vaja vett. Kõige mugavam on seda teha basseinis, mille sügavus on õppijale vööni. Samas sobivad õppimiseks ka kõik võimalikud veekogud. Silmas tuleb pidada vee temperatuuri, sügavust ja turvalisust. Külma vee vastu aitab kalipso kasutamine või siis tuleb piirduda lühema tunniga. Avaveekogus tuleb turvalisuse huvides piirata ujuma õppimise ala.”
Kui kaua kulub lapsel ujuma õppimiseks?
“Aeg ujuma õppimiseks on väga individuaalne. Uue oskuse omandamine sõltub eelnevatest kogemustest, vastuvõtlikkusest õpetusele ja uuele infole ning õpingute korraldusest,” räägib Julia, lisades: “Mida varem on laps veega tutvust teinud, seda kiiremini ta tulevikus ujumist õpib. Praktika on näidanud, et beebide ja väiklaste ujutamised ning ka lihtsalt lapse regulaarne mängimine lapsevanemaga basseinis annab lapsele head eeldused.” Vladimir nõustub: “Mida mitmekülgsem on lapse areng väikelapse eas, seda kiiremini omandab laps ujumisoskuse. Kui 7 aastane laps käib kaks korda nädalas ujumistreeningutel, siis ta omandab ujumisoskuse 1 õppeaastaga ehk suudab ujuda selili ja krooli (peale põhielementide omandamist: sukeldumine, hõljumine, libisemine).”
Julia sõnul on hea vanus ujumisoskuse omandamiseks 7 kuni 9 aastaselt. “Selles vanuses õpivad lapsed ujuma keskmiselt 40 tunniga, kuid siinkohal mängib olulist rolli rühma suurus. Tuleb silmas pidada, et selline ujumisoskuse omandamiskiirus eeldab väikseid rühmi ehk 4-12 last. See on paras suurus, et lapsed oleks õppetegevusse hästi kaasatud, neil oleks lõbus ja turvaline ning ka eluks vajalik ujumisoskus omandataks kergelt,“ räägib ujumistreener Julia.
Kuidas valida ujuma õppimiseks klubi ning mille järgi tunneb ära hea ujumise algõpetuse kursuse?
Vladimir usub, et parim võimalus valida hea ujumiskursus, on käia ise mõned tunnid kohal ja jälgida, mida lastega algõpetuse tunnis tehakse. “Kas juhendaja on emotsionaalne? Kas tunneb huvi laste tegevuse vastu? Kas motiveerib lapsi tunnis kaasa tegema? Kas arendab lapses erinevaid oskusi või on õpetus ühekülgne? Kas annab aega lapsele kohaneda ja liikuda edasi lapsele sobivas tempos? Kas püüab last aktiviseerida ja panna kaasa mõtlema?” on Vladimiri meelest olulised küsimused, mille järgi lapsele algõpetuse klubi ja juhendajat valida.
Julia sõnul teeb hea klubi palju koostööd lapsevanemaga – kaasab ühistegevustesse, annab pidevalt tagasisidet lapse arengu kohta ning hoolitseb selle eest, et laps tunneks ennast klubi osana. Julia: “Heas klubis on kindel ülesehitus ning võimalused jätkata ujumisega tegelemist peale ujumisoskuse omandamist kas spordi või tervise rühmas. Ujumise algõpetuse kursuse valikul tasub pöörata tähelepanu mitmele asjale.
Esiteks on vaja uurida mida kursusel õpetatakse, milliseid õpiväljundeid ja millise perioodiga on oodata. Eesti Ujumisliidu ja Norra Ujumisliidu hea koostöö tulemusena on eesti keelde tõlgitud kogenud norra ujumisõpetaja Per Irgensi praktilise ujumise algõpetuse raamat “Õpime ujuma”. Selle raamatu metoodika eeldab, et laps alguses kohaneb veega ja siis omandab neli põhioskust: sukeldumine, hõljumine, libisemine ja alles siis edasi liikumine. Nii ka hea ujumise algkursus peaks käsitlema neid põhioskusi ning õpetama neid loetletud õiges järjestuses. Raamatu metoodikat toetab ka Eesti Ujumisliidus saadaval olevate märkide ja diplomite süsteem, mille kohaselt saab laps erineva oskuse omandamise järel tunnistuse ja märgi. Selline tunnustamise süsteem annab hea ülevaate lapsevanemale omandatud oskustest ning lisab lapsele indu. Samuti on hea, kui treener on tundi läbi viies lastega koos vees. See on tähtis mitmest aspektist. Esiteks treeneri olemasolu vees tõstab lastel turvatunnet. Teiseks ainult nii saab treener olla lastega pidevas kontaktis ning manuaalselt korrigeerida asendeid vees.
Tundke huvi kes hakkab teie last õpetama. Algõpetust peab läbi viima treener kellel on kehtiv ujumistreeneri kutsetunnistus. Treeneri kutsekvalifikatsiooni olemasolu on võimalik kontrollida Eesti spordiregistrist.
Kasuks tuleb kui treener on läbinud „Õpime ujuma” koolituse. Kahe aasta jooksul on Ujumisliit koostöös Päästeametiga koolitanud uue metoodika järgi pea 600 ujumise algõpetuse juhendajat. Nimekirja kes on läbinud antud koolitust leiate siit.
Selgitage välja kuidas on organiseeritud laste rühmadesse jaotamine ja millised on võimalused järele aitamiseks. Lapsi võiks jagada eelkõige oskuste põhjal. Mõni laps õpib kiiresti ja teisel kulub rohkem aega. Hea klubi hoolitseb selle eest, et iga laps õpiks ujumise selgeks. Mida väiksemad on rühmad, seda turvalisem on lapsel õppida ujumist ja seda väiksem on võimalus, et laps kogemata vajub vee alla või tõmbab vett kurku ning selle tulemusel saab ujumiskursuselt hoopiski veehirmu. Põhjamaades näiteks on veega kohanemise ja sukeldumise rühmades 4-6 last.
Olulist rolli mängib ka millises basseinis tunde läbi viiakse. Kõige parem oleks kui vesi on lapsele vööni. Just sellises sügavuses tunneb laps ennast hästi. Veega kohanemise etapis saab sedasi mugavalt ja ohutult vees liikuda jalad põhjas. Ka sukeldumist ja hõljumist õppides tunneb ennast laps antud sügavusel turvaliselt mis võimaldab tal edukalt omandada uusi oskusi vees. Samuti on vee temperatuur oluline. Tähtis on, et lapsele tund meeldiks. Külm vesi aga võib seda mõjutada negatiivselt. Vee temperatuur peaks olema vähemalt 28 kraadi.”
Mida tasub algõpetuse kursusele minnes silmas pidada?
Vladimir: “Õppimiseks on vaja võtta aega. Ujumise algõpetusel on vähemalt kaks eesmärki või suunda:
- Rikastada last emotsionaalselt ja arendada füüsiliselt
- Õpetada ujuma
Kui meie tahame ainult teist eesmärki (õpetada ujuma), siis me kiirustame ja unustame, et laps on laps ja tal on õigus mängida ja nautida oma tegevusi. Tegevus algõpetuse kursusel võiks olla lapse jaoks tore mäng, mille kaudu omandatakse ujumisokus, mitte kohustus, millest osa võtta.
Lapsevanem peab olema valmis, et lapsel võib tekkida ootamatuid raskusi ja nende ületamiseks võib minna aega ja on vaja teha koostööd juhendajaga. Lapsele tuleb anda aega ja mitte nõuda temalt kohe ujumise oskamist vaid samm sammult nautida arengut sobivas tempos. Parim võimalus selleks on lapsevanemal lisaks kursustele käia ise koos lapsega ujumas.”
Julia: “Algõpetuse kursusele minnes tasub silmas pidada, et kõik lapsed on erinevad ning omandavad uusi asju erineva kiirusega. Mõnel lapsel võib esineda tugev veehirm. Sellisel juhul on väga tähtis teha koostööd juhendajaga. Tihtipeale vajab laps lihtsalt rohkem aega ja kannatust.
Kindlasti peab treenerit teavitama lapse terviseprobleemidest ja erivajadustest. Ainult nii saab treener tagada tunnis ohutust ning õpetada last võimalikult efektiivselt.
Iga lapsevanema soov on, et ta laps õpiks ujuma ja enamus tahavad, et ta teeks seda võimalikult varajases eas ja võimalikult kiiresti. Selles küsimuses kehtib aga vanasõna „tasa ja targu”. Kindlasti tuleb kasuks, kui laps saab veega sõbraks juba beebieas. Väga hea kui kasvades ta jätkab põhioskuste omandamist väikelaste trennis, kuid ujumisoskust omandatakse üldiselt 6-8 aastaselt.
Kui lapsel pole varasemat kogemust basseinis ja te soovite teda panna kirja ujumiskursustele, siis tasuks kindlasti võimaluse korral käia temaga kas või paar korda enne kursuse algust ujulas. Õpetage lapsele kuidas vahetada riideid, kuidas käib kapp kinni, rääkige talle, et enne ujumist on pesemine kohustuslik ja et basseinis on märg põrand ja selle pärast võib olla libe. Basseinis olge lapsega sõbralik, toetav ja positiivne. Te ei pea talle midagi õpetama vees. Laske tal lihtsalt mängida ja toredalt aega veeta. Sellest, millist emotsiooni saab laps oma esimesest veekogemusest, võib sõltuda ka tema edaspidine ujumise õppimise edukus.
Enne esimest tundi uurige treenerilt mida kaasa võta. Tavaliselt on need ujumisprillid, ujumismüts, ujumistrikoo või ujumispüksid, rätik ja plätud. Ujumisvarustuse valikul tasub pöörata tähelepane sellele, kui lihtne neid on teie lapsel kasutada. Õpetage kodus, kuidas panna pähe ujumismüts ja prillid ning kuidas neid on võimalik reguleerida. Põhiline, et lapsel oleks vees mugav ja ta saaks keskenduda uue oskuse omandamisele.”
