Täna täitub teenekal ujujal, treeneril ja sporditegelasel Tõnu Meijelil 75 aastat!
Sel puhul vestlesime Tõnuga veidi pikemalt, jagasime meenutusi ja vaatasime tulevikku. Väärt lugemine kõigile – palju huvitavat ja kasulikku kogenud mehelt.
Ujumispere teab Teid kui ujumise eestvedajat nii Eesti Ujumisliidu peasekretärina aastatel 1990.-1994., juhatuse liikmena, treenerite kogu esimehe ja juhatuse liikmena kui koondise endise peatreeneri ja tippujujana. Võib-olla vähem on teada, et tegelesite ka moodsa viievõistlusega ning kuulusite sellel alal isegi NSVL koondisesse. Kas moodne viievõistlus viis teid ujumiseni või vastupidi?
Sissejuhatuseks tahan ära mainida, et kaheksakümnendate aastate lõpupoole, kui oli selgelt silme ees veendumus, et Eesti saab vabaks, tekkis minul ja paaril kolleegil idee, et loobume NSVL spordis kehtivast organisatsioonist ja moodustame nagu mujal maailmas toimivad spordiklubid ja spordiliidu ehk EUL. Algul vaadati selle mõtte peale väga kriitiliselt ja kortsutati kulme, kuid moodustatud Kalevi Ujumisklubi ja EUL olid vabariigis esimesed omataolised, eespool liikus meist orienteerumine. Saime üsna kiirelt taas LEN ja FINA liikmeteks. See oli minu ujumiselu üks tipphetketest.
Viievõistleja Tõnu Meijel
Minu viievõistleja karjäär on tõesti vähem pildil olnud. Olen vabariigi tipptasemel treeninud ja võistelnud nii ujumises kui moodsas viievõistluses, kusjuures mõlemal alal olen lõpetamise otsuse teinud nö. sekundi jooksul. Ujumise näiteks, olles meie kuulsaima treeneri Uno Tõnnuse treeninggrupis ja ehk üks innukamaid treenijaid. Tulin trenni, läksin peale ülesande saamist stardipukile ja kui tavaliselt alustasin treeninguid esimesena, siis seekord seisin pukil ca 15 minutit, siis läksin treeneri juurde, tänasin teda ja ütlesin, et enam ei jõua ja läksin. Koju jõudes rääkisin seda ka vanematele. Minu isa, kes oli minu sportliku elu üks peamisi arhitekte ja toetajaid naeratas ja teatas, et tema juures käis viievõistluse peatreener Johannes Peets, kes lubas minust maailmameistri teha. See nakatas mu kohe ja alustasin järgmisel päeval ning kuidagi läks nii, et aasta pärast arvati mind NSVL koondise kandidaatide üsna laia nimekirja palgaga 180.- rubla kuus. See oli sellel ajal tuntav raha. Aasta siis oli 1971.
Ma polnud elus hobust puutunudki, rääkimata epee relvast ja püstolist. Jooks oli mulle sellel ajal ebameeldiv tegevus. Kuid teades, et tippu ei jõua kui ujumine ja jooks pole kõrgel tasemel, siis panin nendele aladele suurt rõhku ja lisaks rahvusvahelistel ja NSVL MV ujumises võidetud medalitele lisandus esikümne kohti ka jooksus. Lihtsamalt öeldes oli mul enamuse võistlejate ees juba enne võistluste algust +300-400 punkti eduseisu.
Johannes Peets Tõnu Meijelit õpetamas (foto: Spordi- ja Olümpiamuuseumi arhiivikogu)
Milline ala meeldis viievõistluses kõige rohkem ja milline kõige vähem?
Kõige rohkem meeldis muidugi ujumine. Tõstsin veelgi treeningkoormust ning ajadki paranesid, kuigi polnud „puhas“ ujuja. Järgmine oli ratsutamine, siis jooks (kuigi iga kord kui jooksin 4 km distantsil ennast peaaegu käpuli, vandusin, et see on viimane kord – oligi, kuni järgmise korrani). Siis vehklemine ja kõige rohkem meelehärmi tegi mulle laskmine, milles olin oma ebastabiilsusega laialt tuntud ja teada.
Jooksuhoos (foto: erakogu)
Elusalt koos hobusega takistust ületamas (foto: erakogu)
Millised saavutused või kogemused on Teil viievõistlusest ja millised ujumisest kõige eredamalt meeles?
Ujumises esimene võit NOORTE HÄÄLE KV. See polnud ainult mulle üllatus ,vaid lausa kõigile. Meie esisprinter Rein Haljand oli ütelnud selle peale, et kui asi juba nii on läinud, siis tema lõpetab. Ja lõpetaski. Siis muidugi Eesti MV, mõned edukad stardid NSVL tiitlivõistlustel, Eesti-Soome maavõistluste võidud, Balti Matšil puhas vuuk ehk kõik vabaujumise distantsid.
Viievõistluses oli üsna palju üksikala võite ja häid kohti NSVL MV ning rahvusvahelistel turniiridel (kõik muidugi NSVL piirides, sest mul lasus väljasõidu keeld, veidi üle 13 aasta).
Eesti viievõistluse koondis – Russman, Meijel, Tõnise, Štork (foto: erakogu)
Olgu siinjuures ära mainitud tõsiasi, et minu sportlase elu peale rasket ja lootusetut kopsuhaigust oli tulemus sellest, et ei kuulanud oma raviarsti lauset peale haiglast lahkumist: „Noormees, nende kopsudega on teie jaoks sport lõppenud ja keelatud. Ja muuseas, ka male on sport“. See ei unune. Nagu ei unune ka sama arsti pilk ja kommentaar 10 aastat hiljem, kui pidin käima seadusega ettenähtud järelkontrollis.
Millised olid Teie sportlaskarjääri raskemad hetked ja kuidas nendest üle saite?
Eks väljasõidu keeld jättis ilma võimalustest raja taga võistelda. Käisin ikka „Tuljaku“ kohviku terassilt Soome minevat laeva koos treeningkaaslastega vaatamas. Mind kaotused ei kurvastanud, vaid innustasid. Võitis parem ja Winner takes it all! Meenub ainult üks raske hetk. Kord Kalevi ujulas toimunud Eesti MV hüüdis keegi kõvasti „pange sellele kopsuhaigele!“ Nimelt olin peale haigust üsna kleenuke, tänavusest palju erinev ja lubivalge nahaga, sest peale haigust oli päikesekiirte nautimine mulle aastaid keelatud ja vastunäidustatud. Teadsin, et kaotustest saab üle treenides ning ettevalmistuse parandamisega.
Viievõistleja Tõnu Meijel ja treener Sylvi Press (foto: Spordi- ja Olümpiamuuseumi arhiivikogu)
Olete tulnud 17 korda Eesti meistriks nii vaba- kui teateujumises. Mis olid Teie lemmikdistantsid ning millised distantsid üldse ei istunud?
Kõige rohkem meeldisid ja sobisid 200 m vabalt, nii lühikeses kui pikas vannis. Vähem meeldisid 1500 m ja siis 400 m vabalt. Liblikat ära ei õppinudki. Ja minu liblikujumine tegi kõikidele peale minu palju lõbu.
Millal Teil tekkis soov hakata pidama treeneriametit ning milliste saavutuste üle treenerina tunnete kõige enam uhkust?
Minul on vedanud, sest kõik minu treenerid on olnud väga head treenerid ja inimesed, suured eeskujud. Elukutse valiku üle polnud vaja kordagi mõelda ja pole ka hiljem mõelnud. Mainiksin tänuga oma treenereid. Alustasin Tartus Gennadi Jagomäe taktikepi all, Tallinnas juhendas Uno Tõnnus, viievõistluses Johannes Peets, vehklemises Jevgeni Karavajev ja ratsutamises Eduard Erkman.
Enim rõõmu on teinud loomulikult Indrek Sei pikaajaline tubli võitudetihe karjäär, lisaks ka teiste oma õpilaste meistrivõistluste medalivõidud ja rekordid. Ka oma kahe lapse medaliterikas ujumistegevus. Nagu ikka liiguvad vahel sportlased ühe treeneri käe alt teise treeneri juhendamise alla. Minul õnnestus aidata neil kõigil üsna heade tulemusteni jõuda (näiteks Martin Viilep ja Andres Olvik), suutsin panna jala olümpiamängudele pääsu ukse vahele.
Mis on treeneritöö juures Teie meelest kõige keerulisem?
Treeneri töö ei ole keeruline, pigem lihtne. Harvem vaadata peeglisse, rohkem ümbritsevat elu. Õppida, õppida ja katsetada ning analüüsida, analüüsida. Lihtne K.I.S.S (keep it simple stupid!). Sportlase keha, vaim jms kuulub sportlasele, tema teab olukorda ja oskab hinnata. Ehk tähtsaim on vastastikune usaldus. Usalda ennast, õpilast, kolleege ja ka kehtivat süsteemi ning reegleid.
Treeneri magus leib (foto: erakogu)
Olete treenerina osalenud kolmedel olümpiamängudel. Milline neist on Teile kõige rohkem meelde jäänud ja miks?
Tegelikult ujumisega seotult lausa neljadel olümpiamängudel. Peasekretärina ka Barcelonas. Kõik on erinevalt meeldejäävad. Iga kord jätkub imestamist ja vaimustumis – olümpiaküla, olümpiaküla söögikohas valitsev aura, baasid, tippstaaride tore olemine ja suhtlemisvõimalus kõigiga. Näiteks Muhammad Aliga, Phelpsiga, õed Williamsid, jne ning treeneritega erinevatelt spordialadelt. See on OLYMPIC FAMILY. On suur privileeg sinna kuuluda ja kanda maa esindusdressi ning akrediteerimiskaarti.
Dubai, detsember 2010 (foto: erakogu)
Ujumisperele võib tulla üllatusena, et osalesite 1998.aasta Nagano olümpiamängudel ajakirjanikuna. Kuidas Teil õnnestus ajakirjanikuna olümpiale pääseda, mis teadupärast on ajakirjanikele suur au? Millised olid Teie ülesanded ajakirjanikuna? Millised olid emotsioonid olümpial ja mis on eriti elavalt meelde jäänud?
Väikse selgitusena kuidas sattusin spordi ajakirjanduse laiale põllule. Atlanta olümpiamängudel istusime FINA dinneril kõrvuti EUL tolleaegse Presidendi hr. Mati Kebinaga. Ta küsis, kuidas mul läheb. Olin juba paar aastat töötanud ujumistreenerina, teatud põhjusel nö ühiskondlikel alustel. Olin astunud mõned aastad enne olümpiamänge tagasi EUL peasekretäri kohalt, olnud veidi aega isegi päris töötu ja veel olümpiamängude ajalgi töötasin üsna toredas mööblimüügi firmas. Olin otsustanud sealt lahkuda ja pühenduda, saab mis saab, ujumistreeneri tööle.
EUL president palus tulla kohe peale mängudelt naasmist tema juurde, tal olevat mulle kohe tööd pakkuda. Läksingi siis Tallinna Keskturule, Mati palus mul minna tutvuma Keskturu tööga. Tagasi tulles teatas ta mulle, et pakub mulle turu direktori kohta. Kuna juba tollel ajal olin juurikate kehv asjatundja, siis ütlesin, et ei saa seda ametit vastu võtta. Siis saatis ta mind PIRITA TOPi keskusesse spordilehe toimetusse ja palus talle sealt helistada. Läksin ja kui uksel teatas noor ajakirjanik, et lehes pole minu „nupu“ jaoks ridagi ruumi (ma päris tihti ikka kirjutasin ujumisasjadest). Palusin luba helistad ja hr. Kebina palus anda telefonitoru tollele noorele sporditsurale ning teatas, et tema ees seisab uus SPORDILEHE direktor-tegevtoimetaja. Nii sai minust spordiajakirjanik ja mõne aja jooksul lausa viie väljaande tegevtoimetaja.
Kogemusi on ikka vaja…. (foto: erakogu)
Sukeldasin ihu ja karvadega täiesti uude maailma ja kui saabusid Nagano olümpiamängud, oli meie lehel piisavalt EOK positiivset tausta, et lausa kümmekond Spordilehe toimetajat said pääsu Nagano olümpiamängudele. Seal õppisin spordiajakirjaniku elu tundma lausa tulejoonel. Pääsesin nüüd päris köögipoolele. Sest ajakirjaniku akrediteerimiskaart avas kõik uksed. Sai kohapeal intervjueeritud meie medalimehi suusatamises, olümpiamänge väisanud vabariigi peaministrit ning istuda mitu ööd järjest pressikeskuses ning nähtud, kuidas maailma oma ala parimad asju teevad. Und ei tulnud hetkekski.
Minu ülesanne oli kirjutada olümpiamängude baasidest, kelgutamisest ja laskesuusatamisest ning anda edasi mängude põnevamaid uudiseid. Oli üpris tihe tegemine. Põnev oli ka jälgida, kuidas hooldetiim meie medalimeestele suuski tegi. Jaapanis oli olümpiamängude ajal ainult üks pisike punkt ja see oli Nagano. Kõik mahtusid ära, mõnikord lausa mitmes kihis. Ajakirjanikuna oli minu tipphetk, kui sain meie peaministrilt pressikal küsida, et mis tunne on tunda end maailma ühe juhtiva suusamaa peaministrina (Andruse ja Jaagu medalid ju tõstsid Eesti suusamaailma tippu).
Treenerina olete maailmas palju ringi käinud. Kas oskate välja tuua mõnda võistlust või laagrit, mis jättis erilise mulje? Millised ujulad on Teile positiivseid, millised negatiivseid emotsioone tekitanud ja miks?
Tõepoolest, spordiga seoses on olnud võimalus külastada ligikaudu 40 erinevat riiki. Esialgu võtsid sõnatuks mujal nähtud ujulad ja spordibaasid, ka kõrgmäestikus. Olümpiamängude ujulad on olnud ülimalt ägedad. Olen nö ise avastanud üsna mitmeid laagerdamise kohti ja pole vahetanud häid laagerdamise kohti vahelduse mõttes. Kümmekond treeninglaagrit koos Indreku ja Jani Sievineniga Austraalias olid täiesti uus maailm. Mind pole kunagi mõjutanud hotellide luksuslikkus. Tähtsam on olnud lähedus ujulast ning toidu kvaliteet. Mul on vedanud, sest alati on olnud kõik viimase peal. Ebameeldivaim mälestus on minul sellest, kui ükskord (ja mõni teinegi kord veel) tuli mõni kolleeg nurisema, et tema hotellitoa aknast on kehv väljavaade ja teistel on parem tuba. Õnneks seda juhtus ainult mõni kord ja oskasin ka veidi paremini ette valmistuda, et sellist olukorda vältida.
Eesti spordisõbrad mäletavad kindlasti 2000. aasta Sydney olümpiamängudelt seika, kus Indrek Sei tõmbas mitu trikood puru. Delfi spordipodcastis sõnas Indrek, et kui keegi sellel teemal nalja teeb, siis ta naerab kaasa läbi pisarate. Kuidas oli sellel hetkel olla juures treenerina ning millised emotsioonid Teid valdasid? Kirjeldage palun läbi treeneri silmade ja tunnete toonast olukorda.
Meil Indrekuga oli kindel rutiin. Indrek tegi enne starte eeskujuliku ja põhjaliku venitus-võimlemise, siis vette ja sealt läksid meie teed kuni stardini lahku. Last Call ruumi treenereid naljalt ei lasta. Sellel korral jälgisin Indrekut koos oma sõbra Esa Sievineniga vesteldes ning pani tähele, et Indrek vestles üsna pikalt tolleaegse iidoli Popoviga, kes oli tähele pannud Indreku superkiirust soojendusel. Sõnaga, Indrek oli üliheas vormis, elu parimas. Lõpuks võttis Ints suuna Last call ruumi poole.
Mõne aja pärast panin tähele, et Indrek on paanikas ja otsib ilmselt mind. Selgus, et trikood olid purunenud. Rahustasin teda, sest teadsin, kus ARENA tiim asus ja tormasin üle teiste uut trikood tooma. Loomulikult oli uks ARENA ruumi kinni, papist uks läks nagu iseenesest lahti, rabasin mõned trikood, kuid minu teekond lõppes Last Call ruumi ukse taga ja suundusin treenerite ala reserveeritud kohtade poole.
Kui Indrek minust möödus, oli pilt trööstitu, tema silmadest võis lugeda nii mõndagi. Vaatamata sellele, ujus ta siiski üsna ilusa tulemuse. Kogu meie aastate töö sai läbi nappide sekundite jooksul. Mind ja minu mõningaid reaktsioone tundvad inimesed-kolleegid ei usu, kui ütlen, et jäin rahulikuks ja võtsin löögi vastu nagu mees. Ütlesin Indrekule, et see ei ole veel elu lõpp ja kohtume külas hiljem. Lahkusin ujulast, jättes kõik oma asjad sinna, lahkusin olümpiakülast ja istusin Olümpiapargis kella 3-ni hommikul. Ja järgmine hommik oli taas uus päev. Olid meil ju 100 m ja Ateena olümpiamängud mõtetes.
Ujuja Indrek Sei ja treener Tõnu Meijel (foto: Spordi- ja Olümpiamuuseum)
Kui keeruline on Teil olnud ujumise eestvedamise ja treeneriameti kõrvalt leida piisavalt aega perele ja muudele huvidele?
Ei ole olnud keeruline. Mul on mõistev perekond, armastav abikaasa ja kõik meie 4 last hingasid ja hingavad ühes samas rütmis. Tõsi, nägelemised, erimeelsused ujumiselus sõid päevi ja nädalaid, kuid õnneks on neid mulle jagunud siiamaani piisavalt. Midagi pole jäänud tegemata, on koos reisitud ja raskematel aegadel kõigi pereliikmete kätega ja jõuga sai rajatud oma kodu Pääskülla. Olen muuseas üsna kirglik filatelist ja numismaatik ning slaalomist lugupidaja.
Millist nõu annaksite noortele ujujatele, et nad jõuaksid kõrgete sihtideni, mis nad endale seadnud on?
Olge mitmekülgsed, õppige ennast tundma ja lugema enda võimeid ning õppige olema pühendunud oma valikutele. Austage annast, siis suudate austada ka oma treenereid, klubikaaslasi ja spordifunktsionääre. Uskuge, suur osa neist püüavad teha oma parimat, loomulikult vastavalt oma võimetele.
Mis on Teie arvates võtmetegurid tippujumises läbilöömiseks?
Neid polegi nii üleloomulikult palju. Kõigepealt hea tervis. Korralik kodune kasvatus alates korralikust toitumisest, liikumise rohkusest ning vaimsest tervisest. Hea kodune miljöö ja perekonna toetus. Siis raudne otsus läbi lüüa just valitul spordialal. Hea koostöö treeneri, klubi ja ka EUL tasemel. Tark ei torma. Jälgige oma bioloogilist vanust. Nii naistel kui meestel on üsna pikk eluperiood, mille ajal ta suudab olla oma võimete tipus. See aeg tuleb ära oodata.
Mis on Teie meelest olnud kõige suuremad muutused Eesti ujumises viimase 20 aasta jooksul?
On tunduvalt rohkem võimalusi ujumise arendamiseks, palju uusi ujulaid.
Märgatavalt on paranenud võimalused treenerite koolitamiseks.
On samm-sammult arendatud EUL organisatsiooni, büroo on laienenud ja see on hädavajalik. Veidi on laienenud ka finantsid.
Võistluskalender on täienenud uute võimalustega.
Klubide vaheline koostöö koondise tasemel on tihenenud, kuid võiks olla veelgi tihedam.
Millisena näete Eesti ujumist 10 aasta pärast?
Niikaua kui vabariigis ei ole 50 m väliujulat on meie areng pidurdatud. On aeg selline asi valmis ehitada. Veel tänaseni kestvad huvigruppide nägelemised, arengu pidurdamine ja väikese pildi nautimine kaob õige pea. Ujulad peaksid olema igas Eestimaa linnas ning suuremates tõmbekohtades.
EUL büroos töötab vajalik arv töötajaid. Praegu on koormus tihti liiga suur.
Kui Teil oleks võimalik ükskõik keda ujuma õpetada, siis kelle võtaksite oma hoole alla ja miks?
Annan endale passi vaadates aru, et uusi gruppe ise vedama hakata pole enam jätkusuutlik, kuid lööksin kaasa abitreenerina laagrites ning ka juhendajana -koolitajana, et anda edasi mõningaid elus hangitud kogemusi. Asendustreenerina oleksin samuti nõus hea meelega kaasa lööma. Juhendan Laagri kooli Huvikooli ujumise eliitgruppi kaks korda nädalas. Mõnus.
Treeneri ikka veel magus leib… (foto: erakogu)
Millal viimati ise basseinis või avavees ujumas käisite?
Avavees märtsi alguses India Ookeanis Melbournes ja ujulas veebruaris peale laste treeningut Laagri kooli ujulas.
Mis on Teie jaoks parim puhkus?
See saabub siis kui järjekordne laager või minu korraldatud ujumisvõistlus lõppeb. Siis pere keskel mõnus puhkus ja uued mõtted järgmisest laagrist ja võistlustest. See on mõnus puhkamine. Ja see on nii ka ühistel retkedel nii kodumaal kui üle ookeanide.
Palju õnne ja tugevat tervist!
