“Mu unistus on, et suudame ujujad Eestis olümpiafinaali tasemele aidata ega pea enam kõiki sportlasi USAsse saatma,” ütleb treener Siiri Põlluveer, jälgides äsja ametisse asunud alaliidu peatreeneri Riho Aljandi eestvedamisel toimuvat harjutamist.
Laupäeva õhtul valitseb Tallinnas Audentese ujulas tööõhkkond, mis annab lootust, et varsti näeme võistlustel paremaid tulemusi. Sportlased harjutavad hoolega, basseini äärel peavad vahepeal mõttetalguid nende juhendajad Urmas Jaamul, Heidi Kaasik, Siiri Põlluveer, Hilju Lillo ja Merli Didvig.
Ühistreening, kuhu kutsutakse nii noored kui ka täiskasvanud, on esimene suurem uuendus, mida Riho Aljand üritab ellu viia. “Meie klubides pole kombeks laupäeva õhtul harjutada,” räägib ta. “Kuid ühistreening annab suure lisaväärtuse. Igal sportlasel on tugevad partnerid, keda klubis ei leidu.”
Riho Aljand näeb ettevõtmisel teisigi plusse. “Kui kogu tiim korralikult töötab, ei taha keegi maha jääda,” arutleb ta. “Ka nõrgema tasemega ujujad üritavad võimalikult kaua vastu pidada ja parematele vähem kaotada. Esimene tagasiside on igatahes väga positiivne, neid treeninguid juba oodatakse.”
Laineharjale jõudmiseks tuleb eestlastel senisest tunduvalt rohkem harjutada. Riho Aljand sai mõtetele kinnitust hiljuti Singapuris rahvusvahelisel konverentsil. Seal selgus näiteks, et mullu Pekingis kolm olümpiakulda võitnud austraallanna Stephanie Rice läbib ühel treeningul 7,5 kilomeetrit.
USAs tahab lapsevanem, et võsuke tegeleks ujumisega kogu raha eest,” jätkab Jaamul mõtisklust. “Eestis soovitakse, et järeltulija käiks ujumas, judo-trennis ja laulmas. Hea, kui mõni vanem tunnistab ausalt: ei taha tippsportlast! Aga minulgi on treenerina õigus öelda: ei võta sellist õpilast!”
Jõutrennis arenguvaru
Põlluveeri hinnangul on üks suuremaid muresid nõrk üldkehaline ettevalmistus. Ta ütleb, et meil ei tee keegi jõutrenni nii nagu USAs harjutav Eesti parim naisujuja Triin Aljand. “Selles valdkonnas on suur arenguruum,” nendib Põlluveer. “Aga nüüd tuli meile appi asjatundja Janno Jürgenson.”
Alaliidu juhatusse kuuluv Jürgenson, kes on edukas jõutõstja, utsitab ujujaid kahetunnise veetrenni järel jõusaalis. “Üle pika aja toimub süsteemne töö, üritan oma teadmistega kasu tuua,” avaldab Jürgenson, kes õpetab nii Tartu Ülikoolis kui ka meditsiinikoolis massaaþi ja manuaalteraapiat.
Treenerid loodavad, et sportlased kasutavad pakutavaid võimalusi usinalt. “Algul on kindlasti raske,” tõdeb Põlluveer. “Kuid tuleb olla kannatlik, tõsiselt treenides lähevad tulemused varsti paremaks. Samas ei saa ükski treener kedagi ujuma panna, õpilane peab seda ise tahtma. Treener saab aidata.”
Riho Aljandil seisab ees tagala kaardistamine. “Me ei lähtu ainult praegustest tulemustest. Räägime treeneritega ja toetume sportlase potentsiaali hindamisel nende arvamusele. Lisaks käivad tulevikulootused meditsiinilisel uuringul. Ükski ujuja ei tohi kaotsi minna.”
2012. aasta Londoni olümpiani Eesti Ujumisliidu peatreenerina tegutsev Riho Aljand oli 2004. aasta Ateena mängude eel olümpiaprojekti juht.
Toona jäi Aljandile piltlikult öeldes tulekustutaja roll. “See oli õpipoisikogemus,” meenutab vaid 900 000kroonise eelarvega toime tulema pidanud Aljand. “Siis tegi otsuseid vaid juhatus, mina olin rohkem kohatäitja.”
Ateena olümpia järel taandus Aljand vabatahtlikult ametist. “Otsustasin kõrvalt vaadata. Aasta pärast juhatusest lahkumist valiti mind treenerite nõukogu esimeheks. Sinna ma ise ei pressinud, aga nõustusin treenerite valikuga.”
Praegu on Riho Aljand uueks küpsuseksamiks valmis. Mitmed sõbrad ja tuttavad soovisid jõudu, kuid avaldasid samas kaastunnet, sest mõned inimesed näevad igas tema teos püüet abistada tütar Triinu ja poeg Marttit.
Tegelikult pole onupojapoliitika võimalik. Ujumisliit maksab õhukesest rahakotist toetust ainult tulemuste põhjal. Riho Aljandi kinnitusel peab iga vanuseklassi koondis enne tiitlivõistlusi saama ühe korra välismaal treenida.
Allikas: Õhtuleht, 10.02.2009, Autor Deivil Tserp
