Sügisel ilmub meie ujumise ajalugu kajastav suurteos ehk Eesti ujumise lugu. Peatoimetaja Deivil Tserp kergitab natuke saladuskatet ja räägib rohkem kui 500leheküljelise raamatu sisust ning selgitab, miks tasub raamat osta eelmüügist.
Esimene hea uudis – meie töökas kollektiiv on raamatu koostamisega jõudnud lõpusirgele. Finišeerimine on muidugi pikk, ujujatele arusaadavamas keeles väljendudes tähendab see vähemalt kaks korda 1500 meetrit maksimaalse tempoga, mille järel pilt virvendab ja süda on paha. Aga siis on kõik kavandatud 75 peatükki valmis! Raamat peab trükikotta minema oktoobris.
Kui me tööd alustasime, soovis ujumisliidu president Karol Kovanen tegijatele edu ning avaldas lootust, et teos tuleb tõetruu. Nüüd saan kinnitada: raamat on siiras, lõbus ja kohati päris dramaatiline. Intervjuud on kõigi elusolevate Eesti tippujujatega. Oleme usutlenud ka USAs ja Soomes elavaid endisi sportlasi: Jana Kolukanovat, Jane Treppi, Natalja Hissamutdinovat. Neist, kes on siit ilmast juba lahkunud, meenutavad lähedased või treeningukaaslased.
Siinkohal tahan tänada tervet ujumiskogukonda, sest kõik endised ja praegused sportlased, treenerid ja ametnikud on mõistnud meie ettevõtmise vajalikkust ning nad on oma lugusid jutustanud mõnuga. Viimati ilmus Eesti ujumise ajalooraamat 1963. aastal. Ent uuel ajal on uued nõudmised ning meie oleme üritanud vaadata nimede ja numbrite taha.
Elus armastatakse asju võrrelda, sellest pole pääsu minulgi. Viimase kümnendi üks loetumaid spordiraamatuid oli Kristina Šmiguni lugu. Kahekordne olümpiavõitja oli sümpaatne eelkõige seetõttu, et rääkis paljudest juhtumitest otsekoheselt, tõi välja tiimi sisepinged, kemplemised treenerist isa Anatoliga ja pani puid alla Mati Alaverile.
Eesti tippujujate portreelood on vähemalt sama värvikad. See on lausa uskumatu, milliseid verd tarretama panevaid seiklusi ja treeninguid on meie endistel tippujujatel olnud. Raamatus jõuab lugejateni mitukümmend põnevat stoorit, millest pole meedias juttu olnud. Järgnevalt väike näide. Spordis räägitakse tihti suurtest koormustest. Praegune Audentese spordiklubi ujumistreener Kaja Aljand (neiupõlves Indrikson) harjutas juba 13aastaselt NSV Liidu koondises. Toonane peatreener serveeris hoolealustele igasuguseid „maiuspalasid” – üks hullemaid katsumusi oli kaheksa tuhat meetrit selili aja peale. Noorukesel tallinlannal kulus selleks kaks tundi ja viisteist minutit. Loomulikult ei olnud see kogu treening. Mis pärast juhtus, seda saab teada raamatust.
Kui Kristina Šmiguni puhul selgus mõni aasta pärast raamatu ilmumist, et midagi jäi tal vist ikka rääkimata, siis mitu meie endist tippujujat pajatavad siiralt ka dopingust ja nii-öelda taastavate preparaatide kasutamisest. Kes need on, saate teada siis, kui trükisoe raamat poelettidele jõuab.
Lõpuks ka üks sõbralik ja praktiline nõuanne. Raamatut on võimalik Eesti Ujumisliidu kaudu ette tellida ning praegu lausa superhinnaga – 19 eurot! Selleks tuleb saata e-kiri aadressil estswim@swimming.ee. Poodides kujuneb kaanehinnaks märksa kõrgem hind. Kui sageli öeldakse, et tark ei torma, siis sedapuhku kipub olema vastupidi – tark tormab! Ühtlasi anname teada, et raamatut on võimalik tellida ka juunis Tartus peetavatel Eesti pika raja meistrivõistlustel.
