Septembri alguses Itaalias toimunud Downi sündroomiga ujujate Euroopa meistrivõistlustel tuli Keira Rattur kolmekordseks Euroopa meistriks ning Eric Tött tuli koju nelja medaliga (1 hõbe ja kolm pronksi).
Kes on Keira Rattur ja millised on Downi sündroomiga ujujate väljakutsed – uurisime Keira ema ja Eesti Downi Sündroomiga Ujujate Liidu eestvedaja Marge Kato käest.
Keira on 17-aastane Downi sündroomiga ujuja, kellel on mõneaastase tipptasemel võistlemise ajaloo kohta juba üsna palju ette näidata. Septembri alguses toimunud DS ujujate EM-ilt naases Keira 3 kuldmedaliga (50 m, 100 m ja 200 m rinnuliujumises). Suve hakul toimunud Virtus Global Games võistlustel Prantsusmaal, kus oli kohal maailma paremik DS ujujaid, võitis Keira võistluste noorima osalejana pronksmedali nii 50 m kui 200 m rinnuliujumises, lisaks sai 4. koha rinnuliujumise 100 m distantsil.
Keira nimel on 25 m rinnuliujumise juunioride maailma- ja Euroopa rekord.
- a oli Keira nomineeritud ka Eesti Paralümpiakomitee parima noorsportlase tiitlile.
Kuidas ja millal sattus Keira ujumistrenni?
Keiral on kaasasündinud südamerike ja teadsime, et nö terviseujumine võiks Keirale kasulik olla. Kuna aga Keira oli väiksena tihti haige, siis basseini jõudis ta harva. Alles ca 9-aastasena sai ta hakata regulaarsemalt ujumas käima.
Millised olid Keira esimesed kogemused ujumistrennis? Kas kõik sujus ladusalt või tuli ette ootamatusi?
Hoolimata sellest, et Keira väiksena vett kartis (sh vannis ja duši all käimist), siis basseinis on ta alati armastanud käia. Algusaastatel oli probleeme väikse Keira basseinist välja saamisega ning ühel korral sai ta sõnakuulmatuse tõttu treenerilt seetõttu isegi paariks korraks trennikeelu.
Õnneks see mure lahenes 🙂
Millal ja mille põhjal hakkas tunduma, et Keiral on potentsiaali võistelda tiitlite nimel? Kuidas ta ise sellesse on suhtunud?
Keira hakkas kohalikel erivajadustega inimestele suunatud ujumisvõistlustel osalema ca 4 aastat tagasi. Keiral on võitleja hing, aga seda, et ta võiks ühel hetkel tiitlite eest hakata võitlema, vähemalt meie pere kohe ei näinud.
Plaanis oli, et 2020. aastal osaleks Keira Southamptonis Downi sündroomiga ujujate võistlustel, ent pandeemia tõmbas sellele plaanile kriipsu peale ning Keira pidi ujumisest hoopis pausi tegema. Järgmine võimalus tekkis 2021. a sügisel, kui Keira osales juuniorina Itaalias Downi sündroomiga ujujate Euroopa meistrivõistlustel. Kui Keira sealsel võistlusel 25 m rinnuliujumises juunioride Euroopa rekordi välja ujus, saime kõik aru, milline potentsiaal temas peidus on.
Keira keha on arenenud hetkel samuti ujujale soodsalt – muuhulgas on ta pikem kui keskmine Downi sündroomiga naine.
Millised on peamised väljakutsed, millega Downi sündroomiga ujujad treeningutes ja võistlustel silmitsi seisavad?
Kõik, mis on seotud nt tehniliste nüansside iseseisva läbimõtlemise ja analüüsiga, on keeruline. Iga nüansiga tegelemine võtab seetõttu kauem aega ning vajab sageli ettenäitamist.
Downi sündroomiga ujujate võistlustel kehtivad samad reeglid, mis tavaujujate võistlustel. Downi sündroomiga ujujate puhul on risk, et sel ajal, kui nad istuvad ca 15 minutit call-roomis, läheb mõni nüanss meelest ära. On olnud juhtumeid, kus Downi sündroomiga noor ujub vale stiili või valet distantsi. Õnneks juhtub seda siiski harva.
Rahvusvahelistel võistlustel jagatakse call-roomis infot inglise keeles – kõik Downi sündroomiga ujujad ei valda seda ning infost mitte arusaamine võib tekitada üleliigset ärevust enne võistlust. Vaatamata sellele, et tegu on intellektipuudega ujujatega, ei lubata tugiisikuid/treenereid call-roomis sportlaste kõrvale.
Kuidas on treeningud kohandatud vastavalt ujujate individuaalsetele vajadustele ja võimetele?
Tavatrennis on keeruline individuaalselt igale sportlasele läheneda, aga siinkohal suur kiitus meie treeneritele, kes sellega igapäevaselt tegelevad.
Võimalikult hea individuaalne lähenemine on võimalik, hoides treeninggrupi väikesearvulisena, ent see on omakorda väljakutseks spordiklubile, kuna pole rahaliselt tasuv.
Tehnikat saab paremini lihvida eratundides ning Keira on lisaks igapäevastele tavatrennidele käinud ka 1-2 korda nädalas eratrennides.
Kuidas Down sündroomiga ujujad suhtuvad treeningutesse ja väljakutsetesse? Mis motiveerib neid treenima ja võistlema?
Downi sündroomiga ujujad on üldiselt pühendunud sportlased. Keira kohta on treenerid öelnud nii: Keira on kohusetundlik ja heasüdamlik. Ta tuleb trenni hea tujuga ning siira sooviga treeningule pühenduda. Ta on väga motiveeritud ning ei karda uusi väljakutseid. Keira oskab analüüsida oma sooritusi, on treeningutel järjekindel ning innustab sellega ka teisi. Tore on jälgida, kuidas sportlane pingutab ja ei anna alla, kui kõik esimese korraga ei õnnestu.
Kuidas toimub ujujate võistlusteks ettevalmistamine?
Treeningud (ujumine, ÜKE ja jõusaal) toimuvad kindlate kavade alusel ning vormi ajastamine on sihitud konkreetse võistluse ajaks. Osaleme vahepealsel ajal ka kohalikel võistlustel, aga näiteks nüüd, peale Itaalias toimunud Euroopa meistrivõistlusi algas vormi ajastamine järgmise aasta märtsikuus Türgis toimuvateks maailmameistrivõistlusteks.
Kuidas tagatakse ujujate turvalisus ja heaolu?
Ühel treeneril on rahvusvahelisel võistlusel keeruline vastutada mitme Downi sündroomiga ujuja turvalisuse ja heaolu eest (mh reisimine, võistluste väline aeg, ujulas toimetamine jms). Seetõttu on hea, kui ujujat saadab tema tugiisik (enamasti lapsevanem).
Kuidas Downi sündroomiga ujujad võistlustel oma emotsioone väljendavad?
Downi sündroomiga noored on väga erinevad, aga üldiselt nad oma tundeid ei peida. Peale ujumist on kohe näha, kas ujuja jäi rahule või mitte. Võib kuulda rõõmuhõiskeid või näha pettumust.
Kas võiksid jagada mõnda inspireerivat lugu, mis seostub Keira ja tema ujumiskärjääriga?
Keira on jäänud silma ka oma kaasvõistlejatele teistest riikidest. Seekord Itaalias oli tore hetk, kui meie lähedal olnud kaks ujujat omavahel suhtlesid ja üks näitas sõrmega Keira peale ja ütles „She is a really good swimmer“ 🙂
Kõik ujujad saavad omavahel hästi läbi.
Kuidas reageeris Keira oma kolmekordse Euroopa meistritiitli võidule? Kas see võiks inspireerida teisigi hoolega treenima ning julgustada treenereid võtma oma gruppidesse Downi sündroomiga ujujaid? Kas ja kuidas on Keira ja teiste meie tublide ujujate saavutused mõjutanud kogu Downi sündroomiga ujujate kogukonda?
Keira oli väga õnnelik oma esimese EM-i kuldmedali üle. Medal tuli pikima distantsi ehk 200 m rinnuliujumise eest. Kui Keira ka kahel järgmisel võistluspäeval võitis rinnuliujumise distantsidel kullad (50 m ja 100 m), siis esialgu ta ei uskunud seda. Mitu korda küsis üle, kas ta tõesti sai sellega hakkama. Näha oli, et tema sees oli tunnete torm sel hetkel.
Downi sündroomiga ujujad ei muutu uhkeks – nad rõõmustavad siiralt oma võitude ja eduelamuse üle, aga seejärel keskenduvad juba järgmisele võistlusele, milleks vormi hakatakse ajastama.
Loodan, et Eesti Downi sündroomiga ujujate edulood on kogukonna jaoks inspireerivad ja julgustavad ka teisi vanemaid oma lapsi ujumistrenni viima.
Milline on Keira treeningrutiin?
Keira käib 6-7 korda nädalas trennis (ujumine, ÜKE, jõusaal), kokku treenib Keira ca 14 h nädalas.
Millised on Keira tulevikuplaanid seoses ujumisega?
Keira jätkab võistlemist Downi sündroomiga tippujujatele mõeldud rahvusvahelistel võistlustel ja soov on jõuda ka Los Angeles 2028 Paraolümpiale.
Hetke treeningute eesmärgiks on lihvida tehnikat ja suurendada vastupidavust ning ajastada järgmine tippvorm 2024 märtsikuus toimuvateks maailmameistrivõistlusteks Türgis.
Kui palju ja mil moel peab Keira perekond pühenduma ujumisele ja olema Keirale toeks?
Meie pere soov on võimaldada Keiral tegeleda tipptasemel ujumisega ja oleme tänulikud kõikidele toetajatele, kes sellel teekonnal on appi tulnud.
Keira erivajadusest tulenevalt vajab ta igapäevaselt abi erinevatel teemadel. Muuhulgas peame igapäevaselt läbi mõtlema tema liikumisi trajektooril kodu-kool-trenn ja seda eriti külmemal perioodil, sest Keira on nõrgema immuunsüsteemiga.
Keirat on vaja regulaarselt massaaži ja füsioteraapiasse viia.
Lisaks, erivajadustega inimeste võistlusvarustus on täpselt sama, nagu tavaujujatel (ja trikoosid kulub palju 🙂
Enamus Downi sündroomiga ujujaid, sh Keira, ei ole suutelised iseseisvalt võistlustrikood selga panema ning lisaks vajavad järelevalvet ja juhendamist ka muudes igapäevastes tegevustes. Keira puhul olen mina võtnud selle rolli ning arvestan Keira treening- ja võistluskalendriga oma elus (see aga eeldab tihti omafinantseeringut).
Kuidas aitab ujumine Keiral enesekindlust ja enesehinnangut tugevdada?
Downi sündroomiga inimesed ei soovi kodus istuda ja olla nö ülalpeetavad – nendel on oma unistused ja soov elada võimalikult täisväärtuslikku elu. Ujumisega tegelemine ja võistlustel osalemine annab Keirale eduelamuse.
Keirale meeldib olla sportlikult heas vormis, mistõttu on trenniskäik tema jaoks motiveeriv ja oluline elu osa. Ta tunneb, et bassein on tema keskkond ja seal toimetab ta enesekindlalt. Iga hea tulemus basseinis annab talle uue tõuke alaga edasi minna ja järgmisteks võistlusteks veelgi paremini ette valmistuda.
Kas lisaks ujumisele jääb Keiral aega ka muudeks tegevusteks?
Keira õpib Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses. Sel aastal on ta kohanemisõppes, aga loodame, et järgmisel aastal saab ta seal konkreetset eriala õppima hakata.
Vabal ajal armastab Keira koos pere või sõpradega toimetada. Keirale meeldib nt tõukerattaga sõita, kokata, muuseumides käia, kududa, wii-mänge mängida, kinos ja bowlingus käia.
Foto: Anna Liisa Kree
Mil moel on Downi sündroomiga ujujate liit sportlastele toeks? Mis on liidu suurimad väljakutsed ja eesmärgid?
Eesti Downi Sündroomiga Ujujate Liidu (EDSUL) üks eesmärkidest on kasvatada teadlikkust, et edendada Downi sündroomiga ujujate võimalusi ujumisõppeks ja võistlemiseks nii Eestis kui rahvusvaheliselt. Teeme selles vallas koostööd Eesti Ujumisliidu ja Eesti Paralümpiakomiteega.
Räägi palun Downi sündroomiga ujujate tiitlivõistluste süsteemist ja taustast.
Paraujumises (Paraolümpial) toimub klassifitseerimine eesmärgiga, et kõikidel ujujatel oleks vees võrdsed võimalused aga Downi sündroomiga ujujad on hetkel veel ebavõrdses olukorras.
Kehtiv süsteem:
S1-S10 klassi moodustavad füüsilise puudega ujujad.
S11-S13 klassi kuuluvad pimedad ja nõrgaltnägijad.
S14 klassi kuuluvad intellektipuudega sportlased.
S15 klassi moodustavad kurdid sportlased.
Downi sündroom on intellektipuue. See ei ole haigus, vaid püsiv seisund. Downi sündroomiga inimesel võib esineda mitmeid kaasasündinud terviseprobleeme, mis mõjutavad tema arengut ja elukvaliteeti. Umbes pooltel on kaasasündinud südamerike. Lisaks ka puusaliigeste arenguhäire, liigeste liigne painduvus ja hüpotoonia (lihaste lõtvus). Seetõttu ei saa Downi sündroomiga ujujate tulemusi võrrelda tavaujujate ega S14 klassi ujujatega, sest lisaks intellektipuudele esineb mitmeid muid olulisi takistusi ujumaks sama kiirelt.
Eesti Paralümpiakomitee (EPK) nagu ka mitmed teised riigid üle maailma on edastanud International Paralympic Committee (IPC) presidendile pöördumise, kus anti teada, et Eesti pooldab Downi sündroomiga ujujatele eraldi uue võistlusklassi loomist. IPC on välja öelnud, et teemaga tegeletakse ning kogu Downi sündroomi kogukond üle maailma loodab, et Downi sündroomiga ujujad saavad oma klassiga osaleda 2028 Paraolümpial.
Seniks aga jätkab Keira võistlemist DSISO (Down Syndrome International Swimming Organisation) ja Virtuse võistlustel, kus Downi sündroomiga ujujad saavad võistelda oma klassis.
Millised on nõuanded vanematele, kellel on Downi sündroomiga laps, kes soovib ujumist proovida?
Downi sündroomiga inimeste eripäraseid arvestades on ujumine üks spordialadest, mis neile hästi sobib. Eesmärk ei pea olema kohe võistlusspordiga tegeleda. Ujumisoskus on igale inimesele kasulik oskus 🙂
Lapsevanematel soovitan vaadata, millised ujumisklubid nende kodulinnas toimetavad ning võtta nendega ühendust.
Downi sündroomiga lapsed võiksid alustada koos teiste tavalastega algajate rühmas.
Üsna levinud on erineval tasemel veekartus, seega peab Downi sündroomiga lapsega olema veelgi kannatlikum, et erinevad hirmud ületada. Sageli on vanema enda osalus pikemalt vajalik, et laps osaleks.
Kuidas julgustad treenereid võtmaks oma treeninggruppidesse Downi sündroomiga ujujaid?
Oluline on kaasata kõiki “erilisi” lapsi võimalikult varakult, kus ka vanem ise “sulistab” madalas basseinis. Nii on võimalik nt veehirmust lahti saada, sageli just grupi teiste laste eeskuju järgides. Hiljem sõltub juba tasemegruppi jaotamine sellest, kuidas vastav laps areneb. Kuigi sündroom on sama, on lapsed siiski kõik erinevad, nagu tavalapsedki.
Ent eks treeneri töö olegi ju oskus treenida kõiki – nii neid, kes haaravad õpetusi kiiremini kui ka neid, kes aeglasemalt. Ja kunagi ei tea – võib olla saab mõnest alles homme ujumistrenniga alustavast Downi sündroomiga noorest järgmine maailmameister 🙂
