25.–27. novembril toimusid Audentese avatud uste päevad, millest võtsid osa 5 noorsportlast üle Eesti.
Programmis osalesid: Egle Salu (Wiru Swim), Jarko Miller ja Kennert Jõgis (Ujumisklubi Briis), Denis Sterlikov (Jõhvi SK) ning Artjom Alteberg (Ujumise Spordiklubi).
Avatud uste päeval osalejate programm oli samasugune nagu Spordigümnaasiumi õpilastel.
Päevad olid tihedad – esimesel päeval tutvumine koolimajaga ja kohe pärast seda esimene ujumistreening. Teisel päeval oli nii jõusaal kui ka ujumine kaks korda ning viimasel ehk kolmandal päeval üks ujumistrenn. Muidugi oli aega ka puhkamiseks ja söömiseks!
Audentese avatud uste projekti raames käis meie kommunikatsioonijuht Katre treener Peter Mankoči käest uurimas, mida kujutab endast elu Spordigümnaasiumis ja millised on tema mõtted praegusest ujumismaailmast.
Intervjuu päevaks oli reede ehk üle poole trennidest ja programmist oli tollaseks möödunud.
Millest koosneb tavaline treening ja nädal?
Ujujate, kes õpivad Spordigümnaasiumis, nädal koosneb üheksast ujumistreeningust: esmaspäeval topelt (hommik ja õhtu), teisipäeva hommik, kolmapäeval jälle topelttrenn, neljapäeval ainult hommik, reedel topelt ja laupäeval ainult hommikune. Jõusaali külastavad sportlased päevadel, kui on ainult hommikused treeningud.
Jõusaalis kasutatakse nii raskusi, kuid osa on lihtsalt keharaskusega. Miks me teeme asju nii on selleks, et sportlastel jääks nädala sees piisavalt aega õppimiseks ja puhkamiseks. Number 1 asi meie jaoks on õpilaste tervis ja haridus. Meie eesmärk on parandada nende tehnikat, arusaama ujumisest ja tulemusi.
Ja kuidas on uutel sportlastel läinud?
See ujumine on nende teine trenn.. ja palju-palju tööd on vaja teha. (Naerab).
Nii et see on juba näha?
Jah-jah! See on väga suur erinevus. Aga seda oli muidugi oodata. Ma arvan, et see, mida meie suudame siin programmis pakkuda on individuaalsem ja annab võimaluse tegeleda rohkem ühe ujujaga. Meil on selleks teadmisi ning kogemusi, mis on tulnud aastate jooksul. Siin on eelis, sest kõike toetavad ümbritsevad hooned ja koolikeskkond. Kõige hulgas on eraldi jõusaal, ligipääs toitumisspetsialistile, arstidele.
Kõlab nagu hea pakett?
Ma pean ütlema, et ma olen elanud erinevates maailma osades ja sellise paketi olemasolu gümnaasiumiõpilaste jaoks on midagi muud. Ma tulen Sloveeniast ja ma saan praegu ainult unistada, et meil oleks midagi sellist!
Kas Spordigümnaasiumisse on ka konkurents?
Eelmine aasta oli 10 kandidaati, meie võtsime vastu ainult kolm. Peame ka vaatama, kas meie saame neid aidata. Kui nad ei sobitu tiimi, ei saa teistega läbi, omavad endapoolset tihedat graafikut, siis meil pole võimalik midagi teha. Me juba praegu üritame viia läbi treeninguid individuaalseid tunniplaane arvestades. Tegelikult oleneb palju sellest, mida ja millist distantsi ujud. Me üritame sportlasi nii palju aidata kui me saame.
Kas on mingisuguseid harjutusi, mis ujujatele kohe üldse ei meeldi?
Uutel osalejatel on eriti raske, aga ma tuletan meelde, et kogu treening on kergem kui tavaliselt. Teistel ujujatel, kes on juba teist aastat, on juba palju lihtsam. Minu filosoofia on selline, et kui su keha valutab trenni lõpus rohkem kui mõistus, siis on midagi valesti tehtud. Siin ma nõuan, et ujuja pööraks rohkem tähelepanu sellele, mida sa teed, mitte ainult sellele, kui palju sa seda teed. Eriti oluline on selline mõtlemine nendele ujujatele, kes pole harjunud sellega tegelema.
Kuidas mentaliteedi ja ujumise seosega üldse on?
Liiga palju kasvatatakse zombiesid, eriti väikestes riikides, mitte ainult Eestis. Meie üritame olla anti-zombie. (Naerab). Minu jaoks pole oluline kui kiire sa oled, vaid kuidas sa kõike teostad: kui palju sa üritad ja kas annad endast parima. Isegi kui sa kukud läbi, aga ma näen, et andsid endast parima, ma olen rahul. Kui seda aga pole, siis pole ma õnnelik.
Ühtlasi üks väikeste riikide probleem on, et liiga palju ujujaid jõuavad enda karjääri tippu ja kohe lõpetavad. Siin (Audenteses– toim) me teeme kõik, et seda ei juhtuks. Me õpetame ning anname neile tööriistad, et pärast gümnaasiumi, oleks neil võimalused ja need oskused, et antud teadmisi ära kasutada. Ma ütlen nii – kui sa ujud selles programmis ja tipphetk oli gümnaasiumis, siis me ei teinud enda tööd õigesti. Ujumine on pikaajaline areng.
Me anname endast parima, et ennetada vigastusi – kõige hullem ujuja on vigastatud ujuja. Parem on sportlane, kes ei uju, kui see, kes on vigastatud.
Olen näinud palju õla-ja seljavigastusi…
See võib alati juhtuda, aga me enda programmis keskendume nende vältimisele. Seetõttu on meil ka enne igat ujumistrenni soojendus basseini kõrval. Me ei loe seda treeninguks, aga see on ikka 10–15 minutit enne trenni. Pärastlõunal on meil ka erinevad harjutused, mis vigastusi ennetavad.
Viimane küsimus.
Oi, kas ainult kaks küsimust oligi? (Naerab). Okei.
Jah, paralleelset käib ju trenn, ma ei taha liiga palju sellest võtta! Aga viimane asi, mida ma tahan teada: kas Sul on mingisuguseid nippe noortele ujujatele?
Ma ütleks kõigile, et number üks asi on tehnika. Keskendu sellele kogu aeg! See on isegi kiirusest olulisem. Sellega saab nii Audentesesse, kui kellelgi selline mõte on. Kui su tehnika on halb, siis meil (treeneritel Audenteses– toim) on palju raskem. Põhilised asjad nagu kehaasetus, tehnika ja hingamine on olulised.
Kui me võtame uusi kandidaate vastu, siis esimene asi mida me vaatame ei ole kiirus. Hoopis see, kui hästi sind saab treenida ja mida meie saame teha. Kui sa oled kõige kiirem, aga tehnika on kõige kehvem – me võtaks kellegi teise. Siin me teeme kõike läbi tehnika. Mitte ujujate piinamise.
…
See, et oled kõige kõige kiirem, ei tähenda, et oled kõige parem. Lõppude lõpuks, keda huvitavad tulemused. Me ei ole selleks siin, et luua noori professionaalseid sportlaseid –pole ühtegi kõrgtasemel ujujat, kes poleks täiskasvanu. Alles siis, kui tulemused on absoluudi vanuseklassis, muutuvad need oluliseks. Ma tean, et paljud ei taha seda kuulda. Ka mina ei tahtnud noorena, aga see on kahjuks tõsi. Kui ma olin noor ja omasin juuniori vanuseklassi rekordeid, siis vanemtreener ütles, et see on ainult juunioride rekord, keda huvitab? Ma olin solvunud, aga see oli tõsi.
Läks natukene aega, et sellest aru saada?
Jah, läks natukene aega. Aga ärge saage minust valesti aru, on hea, kui sul on noorena rekordeid, aga see pole oluline. Võib-olla su vanematele ja endale. See on kõik. Aga kui sa tahad midagi luua, siis loevad ainult täiskasvanute klassi rekordid. Kõik teised on su perele ja grupile. Aga jällegi – ma olen õnnelik, kui oled andekas juba noorena! Kahjuks selliseid ujujaid ei sünni tihti. Isegi kui sünnivad, siis neil peab olema õnne, nagu minul, et kasvada õiges keskkonnas.
Kas Sa tunned, et Eesti head ujujad justkui kaovad välismaale?
Praegu pole ühtegi keskkonda, mis saaks välismaaga võistelda. Ma loodan, et see süsteem, mis meil on siin keskkooliõpilastele, laieneb ka vanematele. Meil on olnud eelmistel aastatel ujujaid, kes lõpetasid (gümnaasiumi– toim) ja lootsid siia tulla, aga kahjuks pole neil (lõpetajatel– toim) seda võimalust.
…
Kui ma näen, et ma ei saa enam sind aidata, siis ma otsin kellegi teise kes saab. Kõige suurem probleem on see, et treenerid on ujujate jaoks, mitte ujujad treenerite jaoks. Ja treenimine on raske ja halastamatu. Nii palju probleeme. Kui midagi läheb valesti, siis kõik süüdistavad treenerit. Aga ujujad on need, kes peavad ujuma. Meie treeneritena saame nõustada, anda suuna ja parimad teadmised, et neid aidata, aga nemad on stardipuki taga.
Kõlab nagu treeneriks olemisel on palju negatiivset, kas midagi head ka on?
(Muigab). Ei häid asju on ka! Ma arvan, et suurem osa treeneritest, need kes pole raha peal väljas, kui nad näevad, et said positiivselt muuta treenitava elu – isegi kui see pole ujumises, vaid päriselus, näiteks õpetasid kuidas taluda pinget jne – ja et need inimesed on edukad… see tunne on väärt rohkem kui raha. Vähemalt minu jaoks. Muidugi sa pead millegi eest elama, aga minu jaoks on see (tunne – toim) rohkem väärt. Kui ma näen, et ujujad, kellega ma töötasin, isegi kui ma aitasin ainult natukene, ma olen õnnelik.
Tundub nagu Sul on asjadele positiivne vaatenurk.
(Muigab). Vahepeal murdub süda, vahepeal sa loodad tribüünil, et ujuja teeb nii nagu sa õpetasid. See ei juhtu alati, aga vahepeal küll. Nagu ma ütlesin: kui ujuja annab endast parima ja isegi kui ta ebaõnnestub, ma olen tema üle uhke. Kui sa võidad, aga ei teinud seda, mida ma õpetasin, ma olen kuri.
Hästi. Aga ma näen, et kõik saavad ujumistrennis praktiseerida inglise keelt!
Jah, see võib olla probleem või midagi head. Kooli ja elu kontekstis on positiivne. Meil on tekkinud mõningate ujujatega keelebarjäär, aga nad enam ei treeni siin. Nad pigem ei tahtnud ka. Isegi kui nad (sportlased– toim) ei saa keelest aru, siis me anname endast parima, et nad ikkagi mõistaksid, milliseid harjutusi teha. Me alati aitame, kui inimene tahab osaleda.
Aitäh!
